Oli kord… jänes, kes muudkui kiitles, et jookseb kiiremini kui keegi teine, ja aina narris kilpkonna tema aegluse pärast, kuni see lõpuks tüdines ja ütles:”Kelleks sa ennast pead? Hea küll, sa jooksed kiiresti, aga ka sind on võimalik võita!” Jänes puhkes naerma:”Mind jooksus võita? Kes? Äkki sina?” “Tahad, veame kihla ükskõik mille peale?” Kilpkonn, keda niisugune ülbus ärritas, võttis kihlveo vastu. Nad leppisid jooksuraja suhtes kokku ja järgmise päeva koidu ajal seisid mõlemad stardijoonel. Jänes haigutas uniselt, vaikiv kilpkonn aga hakkas aeglaselt liikuma. Nähes, kui aeglaselt liigub vastane, otsustas unine jänes, kellel silmad kippusid vägisi kinni vajuma, väikese uinaku teha. “Mine aga rahulikult edasi, ma lasen korra silma looja, pärast jõuan sulle paari hüppega järele!” Ta magas õige rahutult, kuni ärkas ehmunult püsti karates ja ringi vaadates, aga kilpkonn oli alles lähedal - ta polnud veel kolmandikkugi rajast läbinud.
Rahunenult mõtles jänes, et nüüd on juba käes hommikusöögiaeg, ja leidnud lähedudes kapsapõllu, asus isuga sööma. Aga küllusliku kõhutäie ja aina kõrgemale tõusva päikese tõttu tundis ta end peagi taas uniselt. Ta heitis jooksuraja keskpaika jõudnud kilpkonnale hajameelse pilgu ja otsustas enne finišisse lippamist veel ühe uinaku teha. Päike oli hakanud silmapiiri poolelaskuma ja kilpkonnal, kes oli hommikul vaikselt finišijoone poole teele asunud, jäi raja lõpuni minna veel veidi rohkem kui üks meeter. Nüüd hüppas jänes äkitselt ärkvele, nägi kaugel-kaugel kilpkonna ja tormas talle järele. Kiiresti oma pikki koibi välja sirutades, hingeldades, keel ripakil, hakkas ta kilpkonnale järele jõudma. Veel natuke ja ta oleks võitnud! Aga viimane hüpe jäi hiljaks, sest kilpkonn oli juba jooksuraja lõppu tähistava märgi juures. Vaene jänes! Väsinult ja alandatult kukkus ta vastase kõrvale kokku, kes vaatas teda vaikselt naeratades ning ütles lõpuks:
!Kes tasakesi läheb, läheb targasti ja jõuab kaugele!”
illustrated by Moonika
Posted by Pärnu Koidula Gymnasium
